LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas
Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega.

Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud.

Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu.

Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga.

Head kasutamist!

eelmine järgmine
Muusika autor Georg Friedrich Händel
Sõnade autor Charles Jennens
Tõlge Eesti Filharmoonia Kammerkoor
Teose kataloogi- või oopusenumber: HWV53



Scene 1
An Epinicion or Song of Triumph,
for the victory over Goliath and the Philistines.

How excellent Thy name, O Lord,
In all the world is known!
Above all Heav'ns, O King ador'd,
How hast Thou set Thy glorious throne!

2. Air
An infant rais'd by Thy command,
To quell Thy rebel foes,
Could fierce Goliath's dreadful hand
Superior in the fight oppose.

3. Trio
Along the monster atheist strode,
With more than human pride,
And armies of the living God
Exulting in his strength defied.

4. Chorus
The youth inspir'd by Thee, O Lord,
With ease the boaster slew:
Our fainting courage soon restor'd,
And headlong drove that impious crew.

5. Chorus
How excellent Thy name, O Lord,
In all the world is known!
Above all Heavn's, O King ador'd,
How hast thou set Thy glorious throne!

Scene 2
Saul, Jonathan, Merab, Michal and Abner,
introducing David

6. Recitative Michal
He comes, he comes!

7. Air Michal
O godlike youth, by all confess'd
Of human race the pride!
O virgin among women blest,
Whom Heav'n ordains thy bride!
But ah, how strong a bar I see
Betwixt my happiness and me!
O godlike youth. . . da capo

8. Recitative

Behold, O king, the brave,
victorious youth,
And in his hand the haughty giant's head.

Young man, whose son art thou?

The son of Jesse,
Thy faithful servant, and a Bethlemite.

Return no more to Jesse; stay with me;
And as an earnest of my future favour,
Thou shalt espouse my daughter:
small reward of such desert,
since to thy arm alone
We owe our safety, peace and liberty.

9. Air David
O king, your favours with delight I take,
but must refuse your praise:
For every pious Israelite
To God that tribute pays.
Through Him we put to flight our foes,
And in His name,
We trod them under that against us rose.
O king. . . da capo

10. Recitative Jonathan
Oh,early piety! Oh, modest merit!
In this embrace my heart bestows itself;
Henceforth, thou noble youth, accept my frienship,
And Jonathan and David are but one.

11. Air Merab
What abject thoughts a prince can have!
In rank a prince, in mind a slave.

12. Recitative Merab
Yet think on whom this honour you bestow;
How poor in fortune, and in birth how low!

13. Air Jonathan
Birth and fortune I despise!
From virtue let my friendship rise.
(To David)
No titles proud thy stem adorn,
Yet born of God is nobly born,
And of His gifts so rich thy store,
That Ophir to thy wealth is poor.
Birth and fortune. . . da capo

16. Recitative

Thou, Merab, first in birth,
be first in honour:
Thine be the valiant youth,
whose arm has sav'd
Thy country from her foes.

Merab (aside)
Oh, mean alliance!

17. Air Merab
My soul rejects the thought with scorn,
That such a boy, till now unknown,
Of poor plebeian parents born,
Should mix with royal blood his own!
Though Saul's command I can't decline,
I must prevent his low design,
And save the honour of his line.

18. Air Michal
See, with what a scornful air
She the precious gift receives!
Though e'er so noble, or so fair,
She cannot merit what he gives.

19. Air Michal
Ah, lovely youth, wast thou design'd
With that proud beauty to be joined?

20. Symphony

21. Recitative Michal
Already see the daughters of the land,
In joyful dance, with instruments of music,
Come to congratulate your victory.

Scene 3
Saul, Michal, Chorus of Women.

22. Chorus
Welcome, welcome, mighty king!
Welcome all who conquest bring!
Welcome David, warlike boy,
Author of our present joy!
Saul, who hast thy thousands slain,
Welcome to thy friends again!
David his ten thousands slew,
Ten thousand praises are his due!

23. Accompagnato Saul
What do I hear? Am I then sunk so low,
To have this upstart boy preferr'd before me?

24. Chorus
David his ten thousands slew,
Ten thousand praises are his due!

25. Accompagnato Saul
To him ten thousands, and to me but thousands!
What can they give him more, except the kingdom?

26. Air Saul
With rage I shall burst his praises to hear!
Oh, how I both hate the stripling, and fear!
What mortal a rival in glory can bear?

Scene 4

27. Recitative

Imprudent women! Your ill-timed comparisons,
I fear, have injured him you meant to honour.
Saul's furious look, as he departed hence,
Too plainly shew'd the tempest of his soul.

Michal (to David)
'Tis but his old disease,
which thou canst cure:
Oh, take thy harp,
and as thou oft hast done,
From the king's breast
expel the raging fiend,
And sooth his tortur'd soul
with sounds divine.

28. Air Michal
Fell rage and black despair possess'd
With horrid sway the monarch's breast;
When David with celestial fire
Struck the sweet persuasive lyre:
Soft gliding down his ravish'd ears,
The healing sounds dispel his cares;
Despair and rage at once are gone,
And peace and hope resume the throne.

Scene 5
Saul, David, Jonathan, Merab, Michal, Abner

31. Recitative Abner
Racked with infernal pains, ev'n now the king
Comes forth, and mutters horrid words, which hell,
No human tongue, has taught him.

32. Air David
Fly Malicious spirit
Own the power of Harmony
To thy native Hell retire
Gracious Lord his pain asswage
And instead of burning rage with thy peace his mind inspire.

33. Symphony

34. Recitative Jonathan
'Tis all in vain; his fury still continues:
With wild distraction on my friend he stares,
Stamps on the ground, and seems intent on mischief.

35. Air Saul
A serpent, in my bosom warm'd,
Would sting me to the heart:
But of his venom soon disarm'd,
Himself shall feel the smart.
Ambitious boy! Now learn what danger
It is to rouse a monarch's anger!

36. Recitative Saul
Has he escap'd my rage?
I charge thee, Jonathan, upon thy duty,
And all, on your allegiance,
to destroy this bold, aspiring youth;
for while he lives, I am not safe.
Reply not, but obey.

37. Air Merab
Capricious man, in humour lost,
By ev'ry wind of passion toss'd!
Now sets his vassal on the throne,
Then low as earth he casts him down!
His temper knows no middle state,
Extreme alike in love or hate.

Scene 6

38. Accompagnato Jonathan
O filial piety! O sacred friendship!
How shall I reconcile you? Cruel father!
Your just commands
I always have obeyed:
But to destroy my friend,
the brave, the virtuous,
The godlike David,
Israel's defender,
And terror of her foes!
To disobey you?
What shall I call it?
'Tis an act of duty
to God, to David
nay, indeed, to you.

39. Air Jonathan
No, cruel father, no!
Your hard commands I can't obey.
Shall I with sacrilegious blow
Take pious David's life away?
No, cruel father, no!
No, with my life I must defend
Against the world my best, my dearest friend.

41. Chorus
Preserve him for the glory of Thy name,
Thy people's safety, and the heathen's shame.


Scene 1

42. Chorus
Envy, eldest born of hell,
Cease in human breasts to dwell,
Ever at all good repining,
Still the happy undermining!
God and man by thee infested,
Thou by God and man detested,
Most thyself thou dost torment,
At once the crime and punishment!
Hide thee in the blackest night:
Virtue sickens at thy sight!

Scene 2
Jonathan and David.

43. Recitative Jonathan
Ah, dearest friend, undone by too much virtue!
Think you, an evil spirit was the cause
Of all my father's rage? It was, indeed,
A spirit of envy, and of mortal hate.
He has resolv'd your death; and sternly charg'd
His whole retinue, me especially,
To execute his vengeance.

45. Recitative

Oh, strange vicissitude!
But yesterday he thought me worthy
of his daughter's love;
Today he seeks my life.

My sister Merab, by his own gift thy right,
he hath bestow'd on Adriel.

Oh, my prince, would that were all!
It would not grieve me much:
the scornful maid
(Didst thou observe?)
With such disdainful pride
Receiv'd the king's command!
But lovely Michal, as mild as she is fair,
outstrips all praise.

46. Air David
Such haughty beauties rather move
Aversion, than engage our love.
They can only our cares beguile,
Who gently speak, and sweetly smile.
If virtue in that dress appear,
Who, that sees, can love forbear?
Such beauties. . . da capo.

47. Recitative Jonathan
My father comes: retire, my friend, while IWith peaceful accents try to calm his rage.

Scene 3
Saul and Jonathan.

48. Recitative

Hast thou obey'd my orders,
and destoy'd My mortal enemy, the son of Jesse?

Alas, my father! He your enemy?
Say, rather, he has done important service to you,
and to the nation;
Hazarded his life for both,
and slain our giant foe,
Whose presence made the boldest of us tremble.

49. Air Jonathan
Sin not, O king, against the youth,
Who ne'er offended you:
Think, to his loyalty and truth,
What great rewards are due!
Think with what joy this godlike man
You saw, that glorious day!
Think, and with ruin, if you can,
Such services repay.

50. Air Saul
As great Jehovah lives, I swear,
The youth shall not be slain:
Bid him return, and void of fear
Adorn our court again.

51. Air Jonathan
From cities stormed, and battles won,
What glory can accrue?
By this the hero best is known,
He can himself subdue.
Wisest and greatest of his kind,
Who can in reason's fetters bind
The madness of his angry mind!

Scene 4

52. Recitative
Appear, my friend.

No more imagine danger:
Be first in our esteem;
With wonted valour
Repel the insults of the Philistines:
And as a proof of my sincerity,
(Oh, hardness to dissemble!) instantly
Espouse my daughter Michal.

53. Air David
Your words, O king, my loyal heart
With double ardour fire:
If God his usual aid impart,
Your foes shall feel what you inspire.
In all the dangers of the field,
The great Jehovah is my shield.

54. Recitative Saul
Yes, he shall wed my daughter!
But how long shall he enjoy her?
He shall lead my armies!
But have the Philistines no darts, no swords,
to pierce the heart of David?
Yes, this once to them I leave him;
they shall do me right!

Scene 5
David and Michal.

55. Recitative Michal
A father's will has authorized my love:
No longer, Michal, then attempt
to hide the secret of my soul.
I love thee, David,
and long have loved.
Thy virtue was the cause;
And that be my defence.

56. Duet

O fairest of ten thousand fair,
Yet for thy virtue more admir'd!
Thy words and actions all declare
The wisdom by thy God inspir'd.

O lovely maid! Thy form beheld,
Above all beauty charms our eyes:
Yet still within thy form conceal'd,
Thy mind, a greater beauty, lies.

How well in thee does Heav'n at last
Compensate all my sorrows past.

57. Chorus
Is there a man, who all his ways,
Directs, his God alone to please?
In vain his foes against him move:
Superior pow'r their hate disarms;
He makes them yield to virtue's charms,
And melts their fury down to love.

58. Symphony

Scene 6
David and Michal.

59. Recitative David
Thy father is as cruel, and as false,
As thou art kind and true.
When I approach'd him,
New from the slaughter of his enemies,
His eyes with fury flam'd,
his arms he rais'd, with rage grown stronger;
By my guiltless head
The javelin whizzing flew,
and in the wall mock'd once again
his impotence of malice.

60. Duet

At persecution I can laugh;
No fear my soul can move,
In God's protection safe,
And blest in Michal's love.

Ah, dearest youth,
for thee I fear!
Fly, begone, for death is near!

Fear not, lovely fair, for me:
Death, where thou art, cannot be;
Smile, and danger is no more.

Fly, or death is at the door!
See, the murd'rous band comes on!
Stay no longer, fly, begone!

Scene 7
Michal and Doeg

61. Recitative

Whom dost thou seek? And who hast sent thee hither?

I seek for David, and am sent by Saul.

Thy errand?

'Tis a summons to the Court.

Say he is sick.

In sickness or in health, alive or dead,
He must be brought to Saul;
Show me his chamber.
Do you mock the King?
This disappointment will enrage him more:
then tremble for thevent.

62. Air Michal
No, no, let the guilty tremble
At ev'ry thought of danger near.
Though numbers, armed with death, assemble,
My innocence disdains to fear.
Though great their power as their spite,
Undaunted still, my soul, remain:
For greater is Jehovah's might,
And will their lawless force restrain.

Scene 8

63. Recitative Merab
Mean as he was, he is my brother now,
My sister's husband; and to speak the truth,
Has qualities which justice bids me love,
And pity his distress.
My father's cruelty strikes me with horror!
At th'approaching feast I fear some dire event, unless my brother,
His friend, the faithful Jonathan, avert
Th'impending ruin.
I know he'll do his best.

64. Air Merab
Author of peace, who canst control
Every passion of the soul;
To whose good spirit alone we owe
Words that sweet as honey flow:
With thy dear influence his tongue be fill'd,
And cruel wrath to soft persuasion yield.

Scene 9
Saul at the Feast of the New Moon.

65. Symphony

66. Accompagnato Saul
The time at length is come when I shall take
my full revenge on Jesses's son.
No longer shall the stripling make
His sov'reign totter on the throne.
He diesthis blaster of my fame,
Bane of my peace, and author of my shame!

Scene 10
Saul and Jonathan.

67. Recitative

Where is the son of Jesse?
Comes he not to grace our feast?

He earnestly ask'd leave to go to Bethlem,
where his father's house,
At solemn rites of annual sacrifice,
Requir'd his presence.

O perverse, rebellious!
Thinkst thou I do not know that thou hast chose
the son of Jesse to thy own confusion?
The world will say thou art no son of mine,
Who thus canst love the man I hate;
The man who, if he lives,
will rob thee of thy crown:
Send, fetch him thither;
for the wretch must die.

What has he done?
And wherefore must he die?

Darest thou oppose my will?
Die then thyself!

68. Chorus
Oh, fatal consequence
Of rage, by reason uncontroll'd!
With every law he can dispense;
No ties the furious monster hold:
From crime to crime he blindly goes,
Nor end, but with his own destruction knows.


Scene 1
Saul disguised, at Endor.

69. Accompagnato Saul
Wretch that I am, of my own ruin author!
Where are my old supports?
The valiant youth, whose very name was terror to my foes,
My rage has drove away.
Of God forsaken,
In vain I ask his counsel. He vouchsafes
No answer to the sons of disobedience!
Even my own courage fails me!
Can it be? Is Saul become a coward?
I'll not believe it!
If Heav'n denies thee aid, seek it from hell!

70. Accompagnato Saul
'Tis said, here lives a woman,
close familiar with th'enemy of mankind:
Her I'll consult, and know the worst.
Her art is death by law;
And while I minded law,
sure death attended such horrid practises.
Yet, oh hard fate,
Myself am now reduc'd to ask the counsel
of those I once abhorr'd!

Scene 2
Saul and the Witch of Endor.

71. Recitative

With me what would'st thou?

I would, that by thy art thou bring me up
The man whom I shall name.

Alas! Thou know'st how Saul
has cut off those who use this art.
Would'st thou ensnare me?

As Jehovah lives,
On this account no mischief shall befall thee.

Whom shall I bring up to thee?

Bring up Samuel.

72. Air Witch
Infernal spirits, by whose pow'r
Departed ghosts in living forms appear,
Add horror to the midnight hour,
And chill the boldest hearts with fear:
To this stranger's wond'ring eyes
Let the prophet Samuel rise!

Scene 3
Apparition of Samuel.

73. Accompagnato

Why hast thou forc'd me from the realms of peace
Back to this world of woe?

O holy prophet!
Refuse me not thy aid in this distress.
The num'rous foe stands ready for the battle:
God has forsaken me:
No more he answers by prophets or by dreams:
No hope remains, unless I learn from thee from course to take.

Hath God forsaken thee?
And dost thou ask my counsel?
Did I not foretell thy fate,
when, madly disobedient, thou didst spare
The curst Amalekite,
and on the spoil didst fly rapacious?
Therefore God this day hath verified
my words in thy destruction,
Hath rent the kingdom from thee,
and bestow'd it on David,
Whom thou hatest for his virtue.
Thou and thy sons shall be
with me tomorrow,
And Israel by Philistine arms shall fall.
The Lord hath said it: He will make it good.

74. Symphony

Scene 4
David and an Amalekite

75. Recitative

Whence comest thou?

Out of the camp of Israel.

Thou canst inform me then.
How went the battle?

The people, put to flight, in numbers fell,
And Saul, and Jonathan his son, are dead.

Alas, my brother!
But how knowest thou that they are dead?

Upon mount Gilboa I met with Saul,
just fall'n upon his spear;
Swiftly the foe pursu'd; he cried to me,
Begg'd me to finish his imperfect work,
And end a life of pain and ignominy.
I knew he could not live, therefore slew him;
Took from his head the crown, and from his arms the bracelets,
and have brought them to my lord.

Whence art thou?

Of the race of Amalek.

76. Air David
Impious wretch, of race accurst!
And of all that race the worst!
How hast thou dar'd to lift thy sword
Again th'anointed of the Lord?
Fall on him, smite him, let him die!
On thy own head thy blood will lie;
Since thy own mouth has testified,
By thee the Lord's anointed died.

77. Symphony: dead march

Scene 5
Elegy on the death of Saul and Jonathan.

78. Chorus
Mourn, Israel, mourn thy beauty lost,
Thy choicest youth on Gilboa slain!
How have thy fairest hopes been cross'd!
What heaps of mighty warriors strew the plain!

80. Air Michal
From this unhappy day
No more, ye Gilboan hills, on you
Descend refreshing rains or kindly dew,
Which erst your heads with plenty crown'd;
since there the shield of Saul, in arms renown'd,
was vilely cast away.

81. Air David
Brave Jonathan his bow never drew,
But wing'd with death his arrow flew,
And drank the blood of slaughter'd foes.
Nor drew great Saul his sword in vain;
It reek'd, where'er he dealt his blows,
With entrails of the mighty slain.

82. Chorus
Eagles were not so swift as they,
Nor lions with so strong a grasp
Held fast and tore the prey.

83. Air Merab
In sweetest harmony they lived,
Nor death their union could divide.
The pious son ne'er left the father's side,
But him defending bravely died:
A loss too great to be survived!
For Saul, ye maids of Israel, moan,
To whose indulgent care
You owe the scarlet and the gold you wear,
And all the pomp in which your beauty long has shone.

84. Solo and Chorus Chorus and David,
O fatal day!
How low the mighty lie!
O Jonathan! How nobly didst thou die,
For thy king and people slain.
For thee, my brother Jonathan,
How great is my distress!
What language can my grief express?
Great was the pleasure I enjoy'd in thee,
And more than woman's love
thy wondrous love to me!
O fatal day!
How low the mighty lie!
Where, Israel, is thy glory fled?
Spoil'd of thy arms, and sunk in infamy,
How canst thou raise again thy drooping head!

85. Recitative High Priest
Ye men of Judah, weep no more!
Let gladness reign in all our host;
For pious David will restore
What Saul by disobedience lost.
The Lord of hosts is David's friend,
And conquest will his arms attend.

86. Chorus
Gird on thy sword, thou man of might,
Pursue thy wonted fame:
Go on, be prosperous in fight,
Retrieve the Hebrew name!

Thy strong right hand, with terror armed,
Shall thy obdurate foes dismay;
While others, by thy virtue charm'd,
Shall crowd to own thy righteous sway.


Stseen I
Ülistuslaul pärast Taaveti võitu
Koljati ja vilistide üle!

1. Koor
Kui imeline on Sinu nimi, Oh Issand,
kogu maailmas tuntud!
Kõigi taevaste üle, oo jumaldatud Kuningas,
oled sa seadnud oma hiilgava trooni.

2. Aaria
See laps sündis Sinu tahtest
et maha suruda su mässavaid vaenlasi,
et raevuka Koljati hirmsale käele
lahingus vastu tõusta.

3. Trio
Õudsad paganad tulid me vastu
ülbuse ja kõrkusega,
aga elava Jumala sõjaväed
astusid juubeldades võitlusse.

4. Koor
Noor mees, sinu väega, Oh Issand,
hõlpsasti hoopleja pööras,
meie kahvatuv julgus taastus,
ja tormakalt pidi taanduma see uskmatu jõuk.

5. Koor
Kui imeline on sinu nimi, Oh Issand,
kogu maailmas tuntud!
Kõigi taevaste üle, oo jumaldatud Kuningas,
oled sa seadnud oma hiilgava trooni.

Stseen II
Saul, tema tütred Miikal ja Meerab
ning poeg Joonatan tervitavad Taavetit.
Joonatan tõotab Taavetile sõprust,
Saul pakub talle oma tütart Meerabit,
kes aga Taaveti madalat päritolu põlgab.

6. Retsitatiiv (Miikal)
Ta tuleb!

7. Aaria (Miikal)
Oo, jumalik noormees, kõigi poolt kiidetud.
Inimsoo uhkus!
Oo Neitsi, õnnistatu naiste seas,
kelle taevas on määranud su pruudiks!
Kuid ah! Kui tugevaid trelle ma näen
oma õnne ja iseenda vahel!
Oo, jumalik noormees...

8. Retsitatiiv

Vaata, Oo Kuningas,
vaprat võidukat noormeest
Ja tema käes toretsevat Hiiglase pead!

Noor mees, kelle poeg sa oled?

Iisai poeg,
sinu ustav sulane Petlemmast.

Ära pöördu tagasi Iisai juurde, jää minuga,
ja mu soosingu märgiks
võid sa naiseks saada mu tütre:
väike tasu siin kõrbes.
Sest sinu käsivarrele üksnes võlgneme
oma kindluse, rahu ja vabaduse.

9. Aaria (Taavet)
Oo Kuningas, Sinu soosingu võtan ma
rõõmuga vastu, kuid ei võta vastu su kiidusõnu:
sest iga ustava israeliidi
kohus on üksnes Jumalat teenida.
Tema abiga kihutasime vaenlased minema,
ja Tema nimel
tallasime maha need, kes meie vastu üles tõusid.
Oo Kuningas...

10. Retsitatiiv (Joonatan)
Oo, vaga ja vooruslik!
Sinule annan ma oma südame,
Sina õilis noormees, võta vastu mu sõprus
ning Joonatan ja Taavet on nüüdsest üks!

11. Aaria (Meerab)
Mis orjalikud mõtted on küll Printsil?
Seisuselt prints, aga meelelt kui ori!

12. Retsitatiiv (Meerab)
Siiski mõtle, kelle sa ausse tõstad?
Saatuse poolest nii vaese, sünnilt nii madala?

13. Aaria (Joonatan)
Sündi ja saatust ma põlgan.
Mu sõprus sünnib vooruse pinnal.
Ei kummarda ma sugupuu uhkeid tiitleid.
Kes sündinud Jumalast, on ülikuna sündinud.
Ja tema andidest oled sa nii rikas,
et jõukaimgi näib selle kõrval vaene.
Sündi ja saatust...

16. Retsitatiiv

Sina, Meerab, esmasündinu,
sulle saab ka see au!
Sinu omaks saagu see sangarlik noormees,
kelle käsivars on päästnud
sinu kodumaa vaenlastest.

Oo, mis alatu plaan!

17. Aaria (Meerab)
Mu hing ei talu seda mõtet,
et niisugune täiesti tundmatu poiss,
sündinud vaestest alamklassi vanematest,
võiks oma vere segada kuningliku verega!
Kuigi Sauli korraldust ei saa ma tagasi lükata,
pean ma takistama seda madalat plaani,
ja päästma oma sugupuu au.

18. Aaria (Miikal)
Vaata, missuguse põlgliku ilmega
võtab ta vastu selle väärtusliku kingi!
Ise nii noobel ja uhke,
ei ole ta siiski väärt seda, mis talle pakutakse.

19. Aaria (Miikal)
Ah! Võluv noormees, oled sa tõesti määratud
ennast ühendama selle kõrgi kaunitariga?

20. Sümfoonia

21. Retsitatiiv (Miikal)
Vaata, kuis maa tütred
rõõmsa tantsu ja pillimänguga
tulevad tervitama su võitu!

Stseen III
Saul ja Miikal. Rahvas ülistab Taavetit, mis teeb Sauli kadedaks.

22. Koor
Ole tervitatud, võimas Kuningas!
Olgu tervitatud kõik, kes tõid võidu!
Ole tervitatud, Taavet, sõjakas poiss,
meie praeguse rõõmu looja!
Saul, kes tapnud tuhat vaenlast,
ole tervitatud jälle tagasi oma sõprade hulgas!
Taavet lõi maha kümme tuhat,
ja kümme tuhat kiitust on ta väärt!

23. Accompagnato (Saul)
Mis ma kuulen? Kas ma olen vajunud nii madalale, et
seda tõusikut poissi eelistatakse minule?

24. Koor
Taavet lõi maha kümme tuhat,
ja kümme tuhat kiitust on ta väärt.

25. Accompagnato (Saul)
Talle kümme tuhat! Ja mulle ainult tuhat?
Nüüd pole neil enam talle muud anda kui kuningriik?

26. Aaria (Saul)
Raevupursetega kuulan ma tema kiitmist!
Oh, kuis ma ühtviisi vihkan ja kardan seda poisinolki!
Missugune surelik kannataks rivaali oma aule?

Stseen IV
Joonatan on mures Sauli pahameele pärast.
Miikal palub Taavetit valitseja tuska oma lauluga leevendada.

27. Retsitatiiv

Mõtlematud naised, teie haiglased võrdlused,
kardan ma, on haavanud seda, keda tahtsite austada.
Sauli raevunud ilme, kui ta siit lahkus,
liig selgelt näitas tema hingemaru!

Miikal (Taavetile)
See pole muud, kui ta vana haigus,
mida sina võid ravida.
Oh, võta harf,
nagu sa sageli teinud oled,
ja vaigista kuninga rinnus
see mässav elukas,
rahusta ta piinlevat hinge
jumalike helidega.

28. Aaria (Miikal)
Metsik raev ja must masendus on haaramas
valitseja hinge oma jubedasse meelevalda.
Kui Taavet taevase tulega lööb
oma õilsa pilli keeltele,
paitavad pehmed helid ta kõrvu
tervendavad helid hajutavad ta mured,
raev ja meeleheide haihtuvad
ning rahu ja lootus asuvad troonile.

Stseen V
Taavet laulab kuningale, kuid Sauli viha ei lahtu.

31. Retsitatiiv (Abner)
Vaevatuna põrgulikest piinadest tuleb Kuningas
ja pomiseb õudsaid sõnu,
mida ei põrgu ega inimkeel ole talle õpetanud.

32. Aaria (Taavet)
Lenda, kuri vaim
õndsate helide jõul,
tagasi sügavikku, kust tulid.
Armuline Issand, leevenda tema valu.
Põletava raevu asemel täida tema meelde rahuga.

33. Sümfoonia

34. Retsitatiiv (Joonatan)
See kõik on asjata, tema raev ei lahtu,
metsikult ja sõgedalt vaatab ta mu sõpra,
trampides maad, kavatsedes kurja.

35. Aaria (Saul)
Uss, keda olen ma oma rinnal soendanud,
salvab mind südamesse.
Aga oma mürgist ilmajäänuna
Saab ta ise valu tunda!
Auahne poiss! Õpi nüüd, kui ohtlik
on äratada valitseja viha!

36. Retsitatiiv (Saul)
Kas on ta pääsenud mu raevu eest?
Ma annan sulle, Joonatan, käsu,
ja kõigile, kes on sinu käe all,
hävitada see jultunud auahne noormees,
sest kuni tema elab, ei või mina kindel olla.
Ära vasta, vaid kuuletu!

37. Aaria (Meerab)
Kapriisne mees, nii halvas tujus,
igast kiretuulest pillutatud,
seab oma vasalli troonile
ja siis kisub ta maha põrmu!
Tema meel ei tunne keskteed -
äärmuslik nii armastuses kui vihas.

Stseen VI
Joonatan ei taha isa käsku täita ja Taavetit kõrvaldada.

38. Accompagnato (Joonatan)
Oh, pojalik kuulekus! Oh, pühitsetud sõprus!
Kuidas saan ma neid kaht asja lepitada? Julm Isa!
Sinu karmidele käskudele
olen ma alati kuuletunud.
Kuid hävitada oma sõpra?
Vaprat, vooruslikku,
jumalikku Taavetit,
Iisraeli kaitsjat,
tema vaenlaste hirmu?
Sulle mitte kuuletuda?
Kuis peaksin seda nimetama?
See on kohuse täitmine
Jumala ja Taaveti ees,
jah, veel enam ka sinu ees!

39. Aaria (Joonatan)
Ei, julm isa, ei!
Sinu karmi käsku ei saa ma täita.
Kas selle pühadust teotava hoobiga
peaksin ma võtma vagalt Taavetilt elu?
Ei, julm isa, ei!
Ei! Oma eluga pean ma kaitsma
oma parimat, kallimat sõpra.

41. Koor
Hoia teda oma nime kiituseks,
oma rahva julguseks ja paganate häbiks.


Stseen I

42. Koor
Kadedus, Põrgu esiklaps!
Lakka elamast inimeste hinges!
Ka keset kõike head nurisedes,
õnnelikke õõnestades,
rüüstad sa inimest ja Jumalat,
kuigi oled nende poolt põlatud.
Kõige rohkem piinad sa ennast,
nii kuriteo kui karistusega korraga.
Varja ennast pimedamasse öhe,
sest voorus haigestub su pilgu all.

Stseen II
Joonatan ja Taaveti kõnelevad Sauli muutlikust meelest.
Joonatan tõotab Taaveti elu hoida.
Taavet imetleb Miikali, kes on oma õest märksa vooruslikum.

43. Retsitatiiv (Joonatan)
Ah! Armsaim sõber, hävitatud liigse vooruse tõttu!
Oli siis Kurjuse Vaim
minu isa raevu põhjustaja?
See oli kadeduse vaim, surmava vihkamise vaim.
Ta on nõuks võtnud sind surmata,
ja valjult käskinud kogu oma kaaskonda, mind eelkõige,
tema kättemaks täide viia.

45. Retsitatiiv

Oh, veider muutlikkus!
Eile arvas ta mind väärt olevat
oma tütre armastust,
täna ihaldab ta mult elu võtta!

Mu õe Meerabi, kelle ta ise sulle lubas,
on ta nüüd andnud Adrielile.

Oh, mu prints, oleks see kõik!
See ei kurvastaks mind nii väga.
See põlastust väärt neiu
(kas märkasid seda?)
kuulas Kuninga korraldust
niisuguse põlgusega!
Kuid armas Miikal, nii õrn ja veetlev,
ületab kõik kiitused.

46. Aaria (Taavet)
Niisugused upsakad kaunitarid äratavad
pigem vastumeelsust kui armastust.
Nad võivad meid vaid tüssata,
need kes meeldivalt räägivad ja magusalt naeratavad.
Kuid kui voorus ilmub sellises rüüs,
kas saab armastus keelduda?
Niisugused upsakad...

47. Retsitatiiv (Joonatan)
Mu isa tuleb. Tõmbu tagasi, mu sõber, kuni ma rahulike sõnadega püüan ta raevu jahutada.

Stseen III
Saul pärib Joonatanilt, kas tema käsk on täidetud.
Joonatan püüab veelkord isa ümber veenda.
Saul tõotab, et Taavetit ei tapeta.

48. Retsitatiiv

Kas sa oled kuulanud mu käsku
ja hävitanud mu surmavaenlase, Iisai poja?

Oh häda, mu isa! Ons ta sinu vaenlane?
Parem ütle, et ta on teinud suure teene sulle
ja su rahvale.
Pannud oma elu kaalule mõlema pärast
ja surmanud meie võimsa vaenlase,
kelle lähedus pani ka vapraimad meie hulgast värisema.

49. Aaria (Joonatan)
Ära tee pattu, oo Kuningas, selle noormehe vastu,
kes pole iial sinu vastu eksinud.
Mõtle, kui suurt autasu oleks väärt,
tema ustavus ja õiglus!
Mõtle, millise rõõmuga tervitasid sa
seda jumalikku noormeest tol üleval päeval!
Mõtlekuidas tahad sa nüüd
selle eest tasuda hävinguga?

50. Aaria (Saul)
Kuni Jehoova elab, ma kinnitan,
seda noormeest ei tapeta.
Käskige tal tagasi pöörduda hirmu tundmata,
et olla ehteks meie õuedele.

51. Aaria (Joonatan)
Mis au on vallutatud linnad
ja võidetud lahingud!
Kangelane on see,
kes iseennast valitseda suudab!
Targim ja suurim omasuguste seas,
kes suudab ohjata
oma hullu ja vihast meelt.

Stseen IV
Taavet tuleb Sauli ette. Saul annab talle oma tütre Miikali,
aga otsustab Taaveti sõtta saata, et too seal hukkuks.

52. Retsitatiiv
Tule, mu sõber.

Ära enam karda ohtu,
ole esimene mu austatute reas.
Oma vaprusega
tõrju tagasi vilistide solvangud.
Ja minu siiruse tõenduseks
võid kohe
naituda mu tütre Miikaliga.

53. Aaria (Taavet)
Sinu sõnad, oo Kuningas, süütavad
mu südame kahekordse tulega.
Kui Jumal aitab, nagu siiani,
saavad su vaenlased tunda su kavatsusi.
Kõigis sõjavälja ohtudes
on suur Jumal mu kilbiks.

54. Retsitatiiv (Saul)
Jah, ta saab mu tütre.
Kuid kui kaua ta teda naudib?
Ta saab juhatama mu sõjaväge.
Kuid kas pole vilistidel odasid ja mõõku,
et läbistada Taaveti südant?
Jah, nende juurde ma saadan ta,
nemad teevad, mis tarvis.

Stseen V
Taaveti ja Miikali armastus.

55. Retsitatiiv (Miikal)
Isa tahe on kinnitanud mu armastust.
Ei enam pea ma püüdma
peita oma hinge saladust.
Ma armastan sind, Taavet.
Ja kaua juba olen armastanud.
Sinu voorus on selle põhjustanud,
ja see on mu õigustus.

56. Duett

Oh ilusam kümne tuhande ilusa seas,
siiski enam jumaldatud oma vooruse pärast.
Sinu sõnad ja teod annavad tunnistust
tarkusest, mis on Jumalast.

Oh, armas neiu, sinu kuju silmates
ülevaim ilu köidab meie silmi.
Siiski on selle välimuse sees
varjul veel ilusam hing.

Kuis küll on taevas sinu näol tasunud
kõik mu möödaniku kurbuse.

57. Koor
Kas leidub meest, kes kõigil oma teedel
käib üksnes Jumala meele järele?
Asjatult ründavad siis teda vaenlased,
Vägevaima võim nurjab nende viha,
ja paneb neid teenima vooruse võlusid
ning sulatab nende raevu armastuseks.

58. Sümfoonia

Stseen VI
Taavet räägib Miikalile Sauli valelikkusest ja Miikal käsib tal põgeneda.

59. Retsitatiiv (Taavet)
Su isa on niisama julm ja valelik,
kui sina oled hea ja ustav!
Kui ma jõudsin tema juurde
pärast vaenlaste surmamist,
leegitsesid ta silmad raevust,
rusikad tõusid ja raevuhoog kasvas.
Minu süütust peast
vihises mööda oda,
irvitades kurjuse

60. Duett

Kui mind kiusatakse, võin ma naerda,
ükski hirm ei kõiguta mind!
Jumala kindla kaitse all
ja Miikali armastuse paistel.

Ah, kalleim noormees!
Ma kardan sinu pärast.
Lenda, jookse ära! Surm on lähedal.

Ära karda, armas kaunitar, minu pärast.
Seal, kus oled sina, pole kohta surmale.
Naerata, ja ohtu ei ole enam.

Lenda, või saad surma uksel!
Vaata, mõrtsukate salk läheneb.
Ära viivita. Lenda, jookse ära!

Stseen VII
Taavetit tullakse otsima, et viia ta kuninga juurde.

61. Retsitatiiv

Keda sa otsid? Ja kes on sind siia saatnud?

Ma otsin Taavetit ja Saul saatis mind.

Sinu ülesanne?

Anda talle kutse ilmuda kuninga juurde.

Ütle, et ta on haige.

Haigelt või tervelt, elusalt või surnult
peab ta toodama Sauli ette.
Näita mulle, kus ta ase on!
Kas pilkad kuningat?
Pettumus suurendab ta raevu veelgi:
karda ja värise!

62. Aaria (Miikal)
Ei, las süüdlane väriseb
iga mõtte juures lähenevast ohust.
Kui ka surma väesalgad kogunevad
mu süütus põlastab hirmu.
Olgu suur nende võim ja viha,
jääb kartmatuks mu hing,
sest suurem on Jehoova vägi,
mis nende nurjatu jõu ohjeldab.

Stseen VIII
Meerab aimab, et Taavetile plaanitakse halba.

63. Retsitatiiv (Meerab)
Vääritu nagu ta oli, on ta nüüd mu vend -
mu õe kaasa, ja tõttöelda on tal omadusi,
mis sunnivad teda armastama,
Ja mul on kahju, et ta on hädas.
Mu isa julmus täidab mind õudusega.
Lähenevais pidustustes aiman ma kohutavat sündmust,
kui vaid mu vend, tema sõber, ustav Joonatan
ei hoia ära lähenevat hävingut.
Ma tean, ta teeb, mis suudab.

64. Aaria (Meerab)
Rahu looja, kes sa jälgid
hinge iga liigahtust
vaid sinu heale Vaimule võlgneme
sõnad, mis voolavad kui mesi.
Täida oma väega tema hääl,
et õel raev sellele kuuletuks.

Stseen IX
Saul ootab kättemaksu.

65. Sümfoonia

66. Accompagnato (Saul)
Lõpuks tuleb aeg, mil ma saan
Iisai pojale lõplikult kätte maksta.
Ei enam pane too poisinolk
vankuma oma Isanda trooni.
Ta sureb - see minu kuulsuse ohustaja,
mu rahu mürgitaja, mu häbi põhjustaja.

Stseen X
Taavetit ei leita, Joonatan püüab teda isa ees kaitsta,
Saul aga vihastab ja lubab ka Joonatani hävitada.

67. Retsitatiiv

Kus on Iisai poeg?
Kas ta ei tulegi austama meie pidustust?

Ta palus, et tal lastaks minna Petlemma,
kus on ta isakoda,
et seal osa võtta iga-aastasest

Oh põikpäisust! Mässaja!
Kas sa arvad, et ma ei tea,
et sa oled Iisai poega mulle eelistanud?
Maailm ütleb, et sa ei ole minu poeg,
kui armastad meest, keda mina vihkan.
Meest, kes, kui ta elama jääb,
röövib sinult su krooni.
Saatke talle järele, tooge ta siia,
sest see jätis peab surema!

Mis ta on teinud?
Miks peab ta surema?

Kas tahad minu tahtele vastu seista?
Siis sure ka ise!

68. Koor
Oh, missugune õnnetuste jada,
mõtlematust raevuhoost tingitud!
Oma käsuga võiks ta selle tühistada,
Miski ei sunni ju teda seda koledust korda saatma! Kuriteolt kuriteole sammub ta pimedalt, ei ole sel lõppu,
kuid ta hävitab iseennast!


Stseen I
Saul tunneb, et Jumal on ta hüljanud
ja otsustab pöörduda pimeduse jõudude poole.

69. Accompagnato (Saul)
Ma armetu ja vilets! Omaenda hävingu autor!
Kus on mu vanad toetajad?
Sangarliku noormehe, kelle nimi oli mu vaenlastele hirmuks,
on mu raev minema peletanud.
Jumalast mahajäetud,
asjatult palun temalt nõuannet.
Ta ei kingi vastust sõnakuulmatule pojale!
Isegi mu oma julgus jätab mind maha.
Ons see võimalik? Kas Saulist on saanud pelgur?
Ma ei taha seda uskuda.
Kui taevast ei tule abi, otsi seda põrgust!

70. Retsitatiiv (Saul)
Siin on naine,
kes pimeduse jõududega seotud!.
Sealt saangi nõu, kõige õelamat!
Tema kunst on surma vägi,
Sellest pole
enam pääsu.
Siiski, oo raske saatus!
Ma pean alanduma nõu küsima sellelt,
keda varem jälestasin.

Stseen II
Saul palub Endori nõida, et too kutsuks välja prohvet Saamueli vaimu.

71. Retsitatiiv

Mida sa tahad?

Ma tahan, et sa oma nõiakunstiga tooksid surmavallast minu juurde
mehe, kelle nime ma nimetan.

Ei! Kas sa ei tea, kuis oled ise maha tallanud neid,
kes seda kunsti kasutavad.
Kas tahad mind lõksu meelitada?

Nii kuis Jehoova elab,
ei saa sulle selle eest osaks midagi paha.

Keda ma pean siia tooma?

Too Saamuel.

72. Aaria (Nõid)
Põrguvaimud, kelle väe läbi
lahkunud hinged võivad ilmuda elusal kujul,
lisage õudust kesköö tunnile.
Pange hirmust tarretuma vapraimgi süda.
Selle võõra üllatunud pilgu ette
laske ilmuda prohvet Saamuelil.

Stseen III
Prohvet Saamueli vaim kuulutab Sauli hukku ja Taaveti tõusmist kuningaks.

73. Accompagnato

Miks oled sa mind kiskunud välja rahuriigist,
tagasi siia hädade maailma?

Oo, püha prohvet!
Ära keela mulle oma abi selles hädas.
Loendamatud vaenlased on valmis lahinguks.
Jumal on mind maha jätnud.
Enam ei vasta ta ei prohvetite ega unenägude kaudu.
Enam pole mul lootust, kuni ma ei tea, kuidas toimida.

Kas Jumal on sind maha jätnud?
Ja sa küsid minult nõu?
Kas ma ei kuulutanud ette,
et see on su saatus, sel päeval,
kui sa amalekkidele
hullunult kallale tormasid?
Nii on Jumal mu sõnu kinnitanud
sinu hävitamisega.
Ta rebib sinult ära kuningriigi
ja annab selle Taavetile,
keda sa vihkad tema vooruse pärast.
Sina ja su pojad on homme
surmavallas koos minuga,
ja Iisrael hukkub vilistide käe läbi.
Jumal on seda öelnud, ja ta teeb selle teoks.

74. Sümfoonia

Stseen IV
Taavet kohtab amalekki, kes toob teateid
Iisraeli vägede kaotustest ning Sauli ja Joonatani surmast.

75. Retsitatiiv

Kust sa tuled?

Iisraeli laagrist.

Räägi mulle siis,
kuidas läks lahing?

Inimeste hulgad hukkusid.
Ja Saul ja tema poeg Joonatan on surnud.

Oh, mu vend?
Kust sa tead, et nad on surnud?

Gilboa mäel nägin ma Sauli,
kes oli omaenese oda otsa langenud.
Vaenlane ajas teda taga. Ta hüüdis mind,
palus mind lõpetada see poolelijäänud töö
ja ta surmata, et lõpeks see piin ja teotus.
Ma teadsin, et ta ei jää elama ja nii tapsin ta.
Võtsin ta peast krooni
ja tõin selle koos teiste aaretega oma isanda ette.

Kelle soost sa tuled?

Olen Amaleki soost.

76. Aaria (Taavet)
Vilets jumalatu! Äraneetud soost!
Kõigist rahvastest viletsaimast!
Kuidas oled sa söandanud
tõsta mõõga Issanda Võitu vastu?
Tungige talle kallale, nuhelge teda, surmake ta!
Su oma pea saab su veres lamama.
Sest su oma suu on tunnistanud,
et sinu käe läbi hukkus Issanda Võitu.

77. Marss

Stseen V
Kaebelaul Sauli ja Joonatani surma pärast.

78. Koor
Kurvasta Iisarael, kaeba, su ilu on kadunud!
Su valitud noorus hukkus Gilboal.
Kuis on kauneimad lootused maha tallatud.
Võimsate sõdalaste surnukehad katavad tasandikku.

80. Aaria (Miikal)
Sel õnnetul päeval ei enam teile,
Gilboa mäeharjad,
lasku kosutavat vihma!
Varem krooniti su pead küllusega,
nüüd on Sauli kaitsekilp
haledal moel maha rebitud.

81. Aaria (Taavet)
Vapper Joonatan ei tõmmanud iial
oma vibu asjata pingule, ta noolel
olid surmatiivad ja see jõi tapetud vaenlase verd.
Nii ei tõstnud ka Saul
oma mõõka iial asjata, see suitses,
kui ta jagas surmahoope.

82. Koor
Kotkad ei olnud nii kärmed kui nemad,
ja saaki rebivad lõvid
nii võimsa haardega, nii tugevad!

83. Aaria (Meerab)
Sulnis harmoonias elasid nad
ja surm ei lõhestanud nende ühendust.
Kuulekas poeg ei lahkunud iial isa kõrvalt,
ja hukkus vapralt teda kaitstes.
Oo, liig suur kaotus, et alles jääda!
Sauli pärast nutke, Iisraeli neitsid,
tema pärast, kelle hoolitsusele võlgnete
kõik purpuri ja kulla, mida praegu kannate,
kogu toreduse, milles teie ilu on kaua võinud hiilata.

84. Soolo (Taavet) ja Koor
Oh, saatuslik päev!
Kuis põrmu langenud Vägevaim!
Joonatan, oh Joonatan, kui üllalt sa surid,
tapetuna oma kuninga ja oma maa eest!
Sinu pärast, mu vend Joonatan,
on mu ahastus nii suur!
Millises keeles võiksin väljendada oma valu?
Suur oli minu vaimustus sinu üle
Rohkem, kui naise armastus,
läks mulle korda sinu imeline sõprus.
Oh, saatuslik päev!
Kuis põrmu on langenud Vägevaim!
Kuhu kadus Iisraeli Au?
Röövitud sinu käest, autusse vajunud.
Kuidas saad sa taas tõsta oma langetatud pea?

85. Retsitatiivlempreester)
Juuda mehed, ärge enam nutke.
Valitsegu rõõm kõigis meie õuedes.
Sest vaga Taavet taastab selle,
mille Saul oma sõnakuulmatuses kaotas.
Vägede Jumal on Taaveti sõber,
ja lahingus on Tema käsi mängus.

86. Koor
Pane mõõk vööle, Sa võimas mees!
Võida kätte oma endine kuulsus!
Mine edasi, ole edukas võitluses!
Võida tagasi Heebrea nimi!
Jätka, võida kätte oma kuulsus!
Sinu tugev parem käsi, hirmuga relvastatud,
kohutab sinu kangekaelseid vaenlasi.
Ja kõik, võlutuna Su voorusest,
Kogunevad Sinu õiglase valitsuse alla.
Kärbitud numbrid: 14, 15, 29, 30, 40, 44, 79